Esimesel septembril tuli idufirmade rahastamisinstitutsioon Prototron välja uudisega, et varsti hakkavad kaheksa üldhariduskooli 11. klassi õpilased matemaatikat […]
Esimesel septembril tuli idufirmade rahastamisinstitutsioon Prototron välja uudisega, et varsti hakkavad kaheksa üldhariduskooli 11. klassi õpilased matemaatikat õppima EdFoxi digitaalse interaktiivse õpiku järgi. Kindlasti on rõõmustav, et on valminud õppevahend, mis on juba testimisjärgus. Samas panin kirja ka mõned mõtted kõhklustest, mis uute projektidega paratamatult kaasas käivad.
Hirmus pedagoogikaajaloolane Andresen korrutas ülikooliloengus ikka tõde: “õpetaja räägib ja õpilane kuulab – see oli toimiv õpetamisviis juba Aristotelese ajal” ja võttis sellega kokku kõik tühised ja kaduvad hariduseksperimendid ja tehnoloogiad, mida on suhteliselt tulutult ikka aeg- ajalt üritatud ellu viia.
Haridustarkvara loomise mullid kipuvad lõhkema, sest korraga ette võetud innovatsioonieesmärk nii kasutajaliidese, didaktika, loogika ja disaini kohalt on üliraske ülesanne koheselt lahendamiseks. Lisaks muidugi ka tendents, et liigagi paljud idufirmad elavad vaid järgmise rahasüsti nimel…
Kuid võtame asja õpilase seisukohast. Kui mina oleksin nende koolide gümnasist, kes peab varsti tegema riigieksami ja tahab konkureerida ülikooli, siis ma tunneksin teatavat kõhklust teadmise ees, et olen idufirmale katsejänes. Sest mis saab siis, kui katse ebaõnnestub… Estcube kosmoses võis olla väga põnev kuigi paljud asjad läksid nihu. Ebaõnnestumine hariduses oleks aga juba midagi muud. On selge, et uusi asju peab katsetama ja testima. Kuid testrühmad värvatakse tavaliselt vabatahtlike seast. Kas neile gümnasistidele on üldse jäetud ka valikuvabadus?
… AGA… ma olen kõigest hoolimata siiski iga kord kui uuest üritamisest kuulen, väga põnevil ja lootusrikas. Oleks tore, kui omamaisest haridustarkvarast lõpuks asja saab :)
