|
|
|
Tere, hea lugeja! Blogin jälle Passwordilt ja teen seda esinejaga võimalikult sünkroonis. Seega – ole palun väikeste näpukate suhtes leebe ja mõistev, sest proovin siia ettekannetest võimalikult detailse ülevaate anda.
16. jaanuarist 2011 tohib toodet Eestis saatesse asetada ja nii ongi seda veidi rohkem kui aasta Eestis ka tehtud. Miks seda siis teha? Inimene, kes saadet [...]
Tere, hea lugeja! Blogin jälle Passwordilt ja teen seda esinejaga võimalikult sünkroonis. Seega – ole palun väikeste näpukate suhtes leebe ja mõistev, sest proovin siia ettekannetest võimalikult detailse ülevaate anda. 16. jaanuarist 2011 tohib toodet Eestis saatesse asetada ja nii ongi seda veidi rohkem kui aasta Eestis ka tehtud. Miks seda siis teha? Inimene, kes saadet armastab ja seda vaatab, ei lähe saate ajal kööki võileiba tegema, nagu ta seda reklaamipausi ajal teeb ja tal ei ole ka muul viisil võimalik seda vältida. Spot versus tooteasetus: Miinused: tooteasetus ei ole paraku mõõdetav, traditsiooniline reklaamiklipp on traditsioonilisel viisil mõõdetav, no näiteks Emori abiga, aga tooteasetuse mõju on hägusem. Tootjatel on tihti raske vastata isegi firmat kõige rohkem huvitavale küsimusele: mitu sekundit mu toode seal saates on. Me ju ei tea enne saate valmimist, mitu sekundit see toode sinna sobib. Aga turundaja püüab just sekundite pealt välja arvutada, kas tal on odavam osta reklaami või saates tooteasetuse sekundeid. Ka ei ole brändi kuva ine ja sõnumi edastamine nii hästi kontrollitav kui seda selleks toodetud reklaamiklipis teha saab. Plussid: julgen oletada, et summa summarum on tooteasetus odavam. Kui reklaamiaeg võib kokku isegi odavam olla, tuleb sisse arvestada ka reklaami tootmisele kuluv hind ja hea klipp on, teadagi, kallis. Vaataja võtab tooteasetust paremini vastu. Hea tooteasetus Bränd peab sobima saatesse loomulikult, nii, et ei jää mulje, nagu see oleks sinna jõuga sisse surutud, et vaatajale jääb pealesunnituse tunne. See ei tähenda seda, et kogu saade tiirleb ümber brändi. Samas peab jälgima, et toode saatest ikkagi piisavalt välja tuleks. “If you notice – it is bad, if you do not, it is worthless” (Erwin Ephron). Mina parandaksin selle ütluse algust: “If you notice that it is product placement, THEN it is bad”. Hea näide ammusest ajast: Saku Pilsneri product placement: “Vanade ja kobedate” sarjas. Juba saate tutvustus ütleb: “Kaks sõpra, Väino ja Valdur, tahavad koos pilsnerit juua, aga naine ei luba seda.” Hea tooteasetuse reegel nr 1: koostöö peab algama võimalikult vara. Toote tagantjärgi sissesobitamine on oluliselt raskem kui see kohe algselt saatesse sisse mõelda. Nii, et soovituseks: suhelge telejaamadega, suhelge produtsentidega! Telejaamad teavad, mida nad varsti näitama hakkavad ja produtsendid teavad, mida nad pakkuma hakkavad. Teised reeglid
Keerulised olukorrad On variante, kus toodet ja saadet lihtsalt ei ole võimalik kokku sobitada. Siis küsitakse, et kas meie bännerit ei ole võimalik saatesse panna. Ärge seda küsige, see jätab vaatajale brändist odava mulje. Näited: RC Colaja “Eesti otsib superstaari”. RC Cola purke ei sobinud kohtuniku lauale panna – leiti lahendus ja toodeti ilusad sobivad klaasid. Rekvisiidiasetus Olukord, kus stsenarist on kirjutanud sisse mingi rekvisiidi (toote) kasutamine, näiteks saatejuht peaks jooma mingit jooki. Tele jaoks mingit erilist tasu seal ei liigu, aga samas, mis oleks alternatiiv? Kas ostame saatejuhi jaoks karastusjoogi, kraabime sealt silt maha ja kirjutame uue ja anonüümse: “Karastusjook”. See oleks vaataja jaoks veel veidram. Vajadus nö. loomuliku toote järgi eksisteerib. Nii, et jällegi: rääkige produtsendiga, teie tooteid on loomulike rekvisiitidena võimalik saadetesse asetada. Näiteks: Lexus “Kälimeeste saates”. |
