|
|
|
Neljas detsember täitis fotostuudiod üle maailma naerukilgete ja positiivsete emotsioonidega, sest taaskord viidi läbi suuremõõduline projekt “Help-Portrait”, mis sellel aastal jõudis otsaga ka Eestisse. Ei mingisuguseid uhkeid kraanasid, stilistide armeed, Imre Kose (sorri Imre, meile meeldivad su söögid, ausalt!) cateringi – lihtsalt pildistatav ja fotograaf. Emotsioonid, kaamera. Mida kujutab endast Help-Portrait? Help-Portrait on tervet maamuna...
Neljas detsember täitis fotostuudiod üle maailma naerukilgete ja positiivsete emotsioonidega, sest taaskord viidi läbi suuremõõduline projekt “Help-Portrait”, mis sellel aastal jõudis otsaga ka Eestisse. Ei mingisuguseid uhkeid kraanasid, stilistide armeed, Imre Kose (sorri Imre, meile meeldivad su söögid, ausalt!) cateringi – lihtsalt pildistatav ja fotograaf. Emotsioonid, kaamera. Mida kujutab endast Help-Portrait? Help-Portrait on tervet maamuna hõlmav liikumine, mis sai alguse aastal 2009, tänu fotograaf Jeremy Cowartile. Esimesel aastal lõid üritusel kaasa 3449 fotograafi ja 4888 vabatahtlikku ning ära kingiti 40 536 pilti. Ürituse eesmärk on kinkida tore pere- või portreepilt neile, kelle majanduslik olukord lihtsalt ei võimalda fotostuudio külastamist. Just nimelt kinkida, mitte vahetada, liisida, rentida või laenutada. Projekti raames tehtud fotod lähevad trükkimisele ja kingitakse otse modellidele. Fotograafi isiklikku portfoliosse, blogisse, fotograafile püstitatud ausambale jms need pildid kunagi ei jõua. Miks on sellised projektid nagu “Help-Portrait” vajalikud? Kasutaks siinkohal näidet elust enesest. Portreeprojekti raames oli minu teine pildistatav üks äärmiselt tore vanaproua, kes vaatamata kõigile väntsutustele naudib juba pikemat aega oma kaheksakümnendaid eluaastaid. Tore oleks see lugu siinkohal lõpetada. Tegelikult läheb aga lugu edasi. Olles üle elanud NSVL’i eripära, otsustas elutee talle kätte mängida vähikaardi, millega ta tänaseni elama peab. Ka siinkohal võiks loole kriipsu alla tõmmata, aga lugu läheb veel edasi. Nimelt oma haiguse tõttu sattus vanaproua paar aastat tagasi haiglasse. Ülimalt agarad sugulased lootust kõrgel ei hoidnud ning toimetasid tema varaga oma nägemise järgi. Haigushoost jagu saanud ja värskelt haiglast välja astunud, oli suur tema imestus, kui tema korteri postkastil ilutses võõras nimi ja kogu tema maine vara oli ümbertöötlemisele saadetud. Just. Ei ühtegi pilti ega mälestust. Ma oletan, et enam ei vaja seletust küsimus, et miks selliseid projekte vaja on. Me ei või kunagi teada, mis kaart pakis järgmine on. Kokkuvõtteks Mulle ei meeldi annetuskastid. Leian, et see on umbes nagu indulgentside ostmine. Natukene rahhi, tudish-piip ja karmavõlg ongi vähendatud. Muidugi on hea, et inimesed annetavad ja ilmselgelt paljud asutused tänu sellele toimivadki, kuid tunduvalt parem tunne on midagi ise oma kätega ära teha, sest ükski annetuskast ei asenda seda positiivset emotsiooni, mille annavad sulle edasi tänulikud silmapaarid. Kiidusõnad ArtPrintile, kes sellisele toredale ettevõtmisele oma õla alla pani. |
