Imagine blog - Kas turundame nagu 100 aastat tagasi?

Kui maikuus ilmus artikkel “Vihmavaba London, hästiunustatud vana ja animatsiooni mõte”, kus Tanel Drui võttis kokku Londonis toimunud konverentsi “Future of Web Design”, tõmbas minu tähelepanu üks lause: “tänapäevased “uued” kontseptsioonid, struktuurid, kujundusstiilid, reeglid ja layout’id veebis pärinevad tegelikult aastakümnete tagusest traditsioonilisest meediast.” Põhjus, miks see lause minu tähelepanu köitis, oli lihtne. Nimelt olin paar […]

Kui maikuus ilmus artikkel “Vihmavaba London, hästiunustatud vana ja animatsiooni mõte”, kus Tanel Drui võttis kokku Londonis toimunud konverentsi “Future of Web Design”, tõmbas minu tähelepanu üks lause: “tänapäevased “uued” kontseptsioonid, struktuurid, kujundusstiilid, reeglid ja layout’id veebis pärinevad tegelikult aastakümnete tagusest traditsioonilisest meediast.”

Põhjus, miks see lause minu tähelepanu köitis, oli lihtne. Nimelt olin paar nädalat varem näinud üht visuaalset graafikut, kus räägiti samuti sellest, et ajalool on komme end korrata ja seda teemal, mis on hetkel turunduse “uus kuum põhisuund” – storytelling. Minu fookus kadus loetavalt artiklilt kiirelt ning jäin omaette mõtisklema, turundus ei olegi edasi arenenud? Kas tõesti turundame nii nagu seda tehti 100 aastat tagasi?

Kui 1910. aastal muutus telefon kõigile kättesaadavaks, toimus midagi ootamatut. Inimesed hakkasid rääkima teineteisele lugusid ostetud asjadest – sellest, kui rahul nad nendega olid või vastupidi. See oli turundajatele täiesti kontrollimatu suust-suhu reklaam, millest võitsid vaid brändid, mis inimestele päriselt meeldisid.

Ilmselgelt oli selline kontrollimatu kanal turundajatele vastumeelne ning otsiti võimalusi, kuidas ka ise tarbijaga otse suhelda. 1920. aastate alguseks oli parimaks võimaluseks printreklaam. Turundajad kirjutasid huvitavaid reklaamartikleid ja lõid põnevat sisu, millega edastasid brändi lugusid.

Kümmekond aastat hiljem sündis teine suurem meediakanal – raadio. Siin ei olnud aga turundajatel võimalik oma raadiosaateid luua ning selle asemel hakati ära kasutama olemasolevaid populaareid raadiosaateid, kuhu osteti reklaamisõnumeid.

Aeg läks edasi. 40-ndate esimest poolt tumestanud II maailmasõda, viis järgmisele tasemele ka turundamise. Kui raadiojaamu ja printmeediat hakati ära kasutama, et saata sõnumeid teatud piirkonna või huvidega inimestele, siis võtsid selle muudatuse kiiresti omaks ka turundajad. See oli esimene kord, kus segmenteeriti inimesi suurtesse gruppidesse ning hakati neile rääkima erinevaid lugusid.

1950. aastal sündis televisioon ning sellega ka tõeline massimeedia, mida me teame tänapäevalgi. Siis rääkisid brändid oma lugusid inimestele ning kes seda rohkem ja võimsamalt tegi, väljus konkurentsist võitjana.

Tehnika arenguga ning võimaluste suurenemisega hakkasid 1960. lõpus ja 1970. aastate alguses turundajad oma reklaame esmakordselt analüüsima. See tõi kaasa reklaamide positsioneerimise – taibati kiiresti, et reklaame peab ajastama, sest keskpäeval näidatav reklaam ei jõua näiteks töötava pereisani.

1981. aasta 1. august – ilmavalgust nägi telekanal MTV. Selle kanali loomine viis II maailmasõjaga tekkinud sihtgruppide segmenteerimise uuele tasemele. Vaid noortele muusikahuvilistele mõeldud telekanalisse ei olnud turundajatel alguses küll usku, kuid tagantjärele näeme, et sealt sai alguse tänapäeval turunduses igapäevane tarbija segmenteerimine ja sihtimine.

1990. aastatel, kui arvutid ja internet hakkasid jõudma massidesse, avastasid turundajad end olukorrast, kus inimesed ei tarbinud enam nende ühesuunalist sisu. Taas pidid turundajad kohanema ning otsima põnevat sisu, et sinna reklaami osta – just nagu tehti seda ka 1930ndatel raadios.

2000. aastal algas aga tõeline interneti võidukäik ja igaühel tekkis võimalus ise veebilehti ja sisu luua – sündis blogimine. Ei läinud kaua aega, kui turundajad hakkasid blogijatega koostööd tegema, et nad looksid põnevat sisu nende toote ümber. 1920. aastal populaarne ajalehte ostetud sisureklaam vahetas nüüd lihtsalt vormi ja liikus internetti.

Lõpetuseks jõuamegi tänapäeva, kus kõigil meist on Facebooki, Twitteri või mõne muu sotsiaalmeediakanali konto. Piisab vaid sellest, kui võtta taskust oma telefon ja juba saadki erinevaid brände laikida ja sheerida, kritiseerida ja armastada. Täpselt nii, nagu see oli aastal 1910 – lihtsalt telefon on natuke pisem ja kõne asemel jagame infot sõpradega internetis.

Tulles tagasi küsimuse juurde “Kas turundame nii nagu seda tehti 100 aastat tagasi?”, vastaksin mina, jah. Inimesed ja brändid räägivad endiselt teineteisele lugusid ja võidavad need, kes teevad seda teistest paremini. Olen kindel, et ka 100 aasta pärast räägime samamoodi lugusid, kuid siis juba arvatavasti lihtsalt palju arenenumate tehniliste vahendite abil.