Imagine blog - Agnus Laane: Buenos Aireses sai minust parem disainer

Mul oli suur au käia Imagine Designer Awards 2014 auhinnareisil Argentinas, Buenos Aireses, kus sain töötada inimestega disainiagentuurist Lorenzo Shakespear Design. Annan siinkohal ammu lubatud lühiülevaate oma seiklustest. Teekond Argentinasse Amsterdamist Buenos Airesesse lendab ca. 14 tundi ja tõtt öeldes olin ma valmistunud palju hullemaks. Minu üllatuseks oli KLM-i meelelahutusprogramm tasemel ja nii sisustasin oma […]

Mul oli suur au käia Imagine Designer Awards 2014 auhinnareisil Argentinas, Buenos Aireses, kus sain töötada inimestega disainiagentuurist Lorenzo Shakespear Design. Annan siinkohal ammu lubatud lühiülevaate oma seiklustest.

Teekond Argentinasse

Amsterdamist Buenos Airesesse lendab ca. 14 tundi ja tõtt öeldes olin ma valmistunud palju hullemaks. Minu üllatuseks oli KLM-i meelelahutusprogramm tasemel ja nii sisustasin oma aega seni nägemata filme vaadates.

Minu elupaik

Kohale jõudnuna sättisin end elama sõbralikku Las Cañitase piirkonda. Elasin kõikide mugavustega privaatkorteris, mille hoovis oli bassein. Kuigi elasin üsna pisikesel tänaval, oli see siiski harjumatult lärmakas. Lõpuks olin sellega nii harjunud, et mu aju blokeeris automaatselt kõik tänavalt tuleva müra.

Ilmaga vedas mul tohutult! Terve reisi jooksul oli vaid ehk kaks-kolm pilvist päeva. Esimesel nädalal tõusid temperatuurid 35-kraadini, mis oli minu jaoks veidi harjumatu, aga ülejäänud reisi jooksul oli selline mõnus Eestimaa suvi.  

Suurlinn Buenos Aires

Buenos Aires ise on uskumatult suur. Kui Lorenzo mind lennujaamast korterisse sõidutas, sain kohe aru, kui palju see linn Tallinnast erineb.  Lennujaam asub Buenos Airesest väljas ning linna jõudes olid esimesed hooned veidi hirmutavad – urkad, kus elavad kohalikud gängsterid. Vähemalt mulle tundus nii. Üsna kiiresti kinnitati mulle, et mina hakkan elama palju kenamas kandis.

Buenos Aires jättis mulle mulje hipsterist, kes pole  kindel, mida seljas kanda. Ja ma mõtlen seda positiivsest küljest. Linnaosad olid piirkonniti nii erinevad – mõned tõeliselt vanad ja räpased, mõned viimase peal ja modernsed.  Buenos Aires on kindlasti väga mitmekesine linn. Arhitektuuri eripära võibki kirjeldama jääda. Majad on tihedasti kokkupressitud, mis siis, et hooned näevad väga erinevad välja ja on ehitatud sageli poolesajandiliste vahedega. Buenos Airest jään alati meenutama just sellisena.

Inimesi oli väga palju. Absoluutselt igal pool. Sama palju oli tänaval koerakakat ning võin uhkusega kuulutada, et imekombel ei astunud ma ühtegi hunnikusse sisse. Tänavatel oli alati palju inimesi ringi toimetamas, kuid nädalavahetused olid üllatavalt vaiksed. Pargid olid nädalavahetuseti jällegi topelt-rahvarikkad. Parkides sporditi niisama naudingu pärast, isegi kõige palavamate ilmadega. Pargid olid üldse kaunid, võiks isegi öelda idüllilised. Inimesed murul einestamas, lapsed mängimas, taga paistmas palmipuud…

Öösiti saab idüllist õõv. Need samad kaunid rohealad moonduvad zombie-laadsete transvestiitide kogunemispaikadeks.

Buenos Airese liiklus on hullumeelne, eriti jalgpallimatšide ajal. Ülekäigurajad näivad kõige tõenäolisemad kohad, kus võid auto alla jääda. Seal on autodel eesõigus. Sõiduread näisid olevat pigem soovituslikud, signaalinupp on käigus sagedamini kui piduripedaal. See oli täielik kaos, kuid taas harjusin sellise olukorraga üsna ruttu. 

Üleüldiselt aga õppisin ma rohkem hindama väikses linnas nagu Tallinnas. Tallinnas on e-teenus igal pool saadaval ja elu märksa lihtsam. Meil ei pea kõike nii pikalt planeerima, kuna kõik on käe-jala juures. Ka Tallinna liiklusummikud tunduvad mulle nüüd väga okeid, varem läksin ummikute korral sageli päris närvi.

Millised on argentiinlased?

Argentiinlased on inimesed, kes reaalselt ka oma naabritega juttu  ajavad. Juttu räägitakse isegi tänaval võhivõõrastega, näiteks ülekäiguraja juures rohelist tuld oodates. Ma ei ütle, et eestlased pole sõbralikud, aga meil  võtab suhtluse alustamine kauem aega ja sõltub sellest, mida me joome. Argentiinlased ei hoia ka oma emotsioone tagasi, tulised ja lärmakad vestlused on tavapärane nähtus. Kaaslinlaste vali vilistamine või lauluviis on ka täiesti tavaline. Eestlaste jaoks harjumatu  on ehk ka tervituseks põsemusid, kuid see hakkas mulle täitsa meeldima.

LSD

LSD kontor asus minu elupaigast üsna kaugel ja seega kasutasin tööle sõitmiseks ühistransporti. Rongisõidud olid alati põnevad, kuna seal seinast-seina värvikirevaid inimesi.

Esimesel päeval polnud mul aimugi, millised saavad minu Argentina töökaaslased olema. Endale üllatuseks sattusin omavanuste keskele, enamus olid umbes 28-aastased. Mingil põhjusel eeldasin, et satun vanema generatsiooni disainerite sekka, aga ma eksisin. Alguses olid mul ka omad kõhklused, kas ma ikka sobin seltskonda. Esimesel nädalal pidi ka Lorenzo kohe Peruusse sõitma ja seega jäin sisuliselt tuttavateta. Tuli välja, et minu kõhklused polnud aga kuidagi põhjendatud – juba esimesel lõunal oma uute sõpradega sain aru, kui lahedad inimesed nad on.

Kolme nädala jooksul saime kõvasti naerda, eriti Argentina ja Eesti võrdluse teemal. Alates muusikast lõpetades maastiku, inimeste iseloomude ja ilmaga.
Mõistsin Argentinas, kui tugevat mõju inimeste ühendamisel avaldavad muusika ja teleseriaalid. Ma ju läksin ju tegelikult teise maailma otsa, aga isegi seal saan rääkida inimestega samadest bändidest või TV-seriaalidest. Ka nemad vaatavad  ja kuulavad sama. Lahe! Eriti arvestades seda, et ma pole oma maitse poolest väga mainstream. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et minu uued sõbrad on mulle väga sarnased. Me kõik tahame reisida, keegi meist ei soovi laste saamisega ega kodust väljakolimisega kiirustada jne.

Kõige enam nautisin just lõunaid töökaaslastega. Seal on kombeks, et kõik kolleegid söövad samal ajal samas kohas, just nagu perekond. Mitu korda käisime ka pärast tööpäeva väljas õhtustamas ja dringil. LSD on üsna väike agentuur, kus koha peal väga palju inimesi ei tööta ja nii oli kõik väga personaalne. Vahel oli kontor töiselt vaikne, kuid järgmisel hetkel oli kogu kollektiiv püsti, kas siis laulmas, tantsimas või kontoritoolidega ringi rallimas. Spontaanne ja väga naljakas!

Minu töö Argentinas

Töö ise oli  hoopis teistsugune sellest, mida ma Imagine’is teen. Kunagi olin keskendunud digidisainile, kuid viimastel aastatel olen horisonti laiendanud. Pean tunnistama, et esimesed päevad olid rasked. Kõik oli teistmoodi. Mul oli raske aru saada, mida ma seal üldse tegema peaks ja millest alustada võiksin. Kuid ma ei jäänud norutama, sest teadsin, et kõik saab ainult paremaks minna.

LSD-s tehtud projektidest tooksin välja kolm enda jaoks huvitavamat: uuele hosteliketile nime mõtlemine, veiniistanduse logo disainimine ning Buenos  Airese uuele nooblile hoonele siltide disainimine. Argentiinlastest kolleegide puhul avaldas mulle enim muljet nende jäägitu pühendumine kliendile esitatavatesse presentatisoonidesse. Ulme!

Suurim väljakutse minu jaoks oli mõista reklaami- ja disainiagentuuri erinevusi. Just tööle lähenemise osas. Vabandan oma LSD-sõprade  ees juba ette, kui ma midagi valesti tõlgendanud olen, aga püüan järgnevalt oma nägemust selgitada.

Kuidas töötab reklaamiagentuur?

Reklaamimaailmas püüame me pidevalt olla unikaalsed, mis on igati loogiline, sest meie lõppeesmärk on ju müüa. Ja et meie loodav reklaam ei jääks märkamata, püüame alati välja tulla millegi täiesti värskega.

LSD-s veedetud aja jooksul sain taas kinnitust, et ülikeeruline on teha midagi täiesti uut. Esiteks, igal pool on nii palju loovinimesi, kes mõtlevad täpselt samamoodi. Teiseks, sageli jäävad hullumeelsed ideed raha taha – nii suurtele eelarvetele pole kliendid lihtsalt nõus alal kirjutama. Õppisin LSD-s, et meie püüdlused ajada originaalsust taga tegelikult limiteerivad meid.

Ma ei taha kedagi solvata, kuid 99% meie värsketest ideedest on tõenäoliselt kuskil maailma otsas varem tehtud. Tõsi on ka see, et 99% selles blogipostituses olevatest statistikaandmetest olen ma oma aruga välja  mõelnud.

Kuidas LSD töötab?

Prioriteediks pole unikaalsus, kuid ka see on faktor. Nad ei tööta auhindade või kiituse nimel. Nad disainivad inimestele. Disainid on praktilised ja ilusad. Esteetiliselt puhtad ilma ebavajalike lisadetailideta. Iga LSD-s nähtud disainide detailid olid minu meelest läbi mõeldud. See pani mind mõtlema oma igapäevatööle ja sellele, kuidas mul on tekkinud komme detaile lisada, et lihtsalt midagi ilusamaks teha – kuigi nendel elementidel pole tegelikult emotsiooni ega lugu taga.

Kui sain LSD-s mingi ülesande, püüdsin aru saada, millist eesmärki projekt teenib ning unustada selle, et kõige olulisem on olla unikaalne. JA SEE TUNNE OLI VABASTAV!

Kas Te kujutaksite ette eriliselt silmatorkavat tänavasilti, mis lausa karjuvalt tähelepanu tõmbab? See oleks võib-olla unikaalne, kuid kas ka hea disain? Hästi disainitud tänavasilt peaks olema selline, mille leiad otsides kergesti üles, kuid mis muidu kenasti tänavapilti sulandub. Äkki pole Te sellele varem mõelnud, Mina ei olnud ja see on vaid üks olulistest mõtetest, mille Argentinast kaasa võtsin.

Mida ma sellest kogemusest õppisin?

Ma sain väikse välismaal elamise kogemuse ja just nii on kõige õigem viis reisida. Mulle meeldib kogeda igapäevaelu läbi kohalike silmade. Ma pole niikuinii suurem asi monumentide ja muuseumite külastaja, mulle meeldib näha, kuidas inimesed päriselt elavad.

Ma kohtasin väga põnevaid inimesi. Oli väga äge minna pärast tööpäeva lõppu kolleegidega välja ja vaadata, kuidas nemad end lõdvaks lasevad.

Käisin ka autentsel Argentina grillipeol – Lorenzo ja tema armas naine kutsusid meid külla nautima punast veini ja kohalike lihahõrgutisi. Ma pole kunagi olnud punase veini austaja, aga selle kolme nädalaga hakkas see mulle täitsa meeldima.

Tegelikult oli terve Argentina kogemus mulle üdini positiivne. Elu Argentinas on Eesti omast erinev ja see avardas kindlasti minu silmaringi ja andis vägeva kogemuse. Tavaliselt tunnen end riikides, kus on tuntav keelebarjäär, üsna frustreerunult, kuid seekord kohanesin hästi. Ja mul on tagantjärgi enda arengu üle hea meel. Viimasel nädalal küsis kahel korral inimene tänavalt ninu käest teejuhised – no olgem ausad, ma ei näe kohe üldse kohaliku moodi välja, kuid äkki siis käitusin nagu kohalik?

Õppisin palju ka Lorenzolt – näiteks seda, kuidas oma ideid paremini müüa – ning teistelt kolleegidelt. Seal kõrva taha pandu tuleb mulle kindlasti tulevikus ainult kasuks.

Karjääri mõttes sain samuti palju juurde. Usun siiralt, et muutusin paremaks disaineriks. Lähenen edaspidi disainile praktilisema ja sügavamõttelisema nurga alt. Ausalt öeldes olen seal õpitut oma Eesti töödes juba kasutanud. Lisaks leidsin seal aega väga palju keskenduda puhtalt tüpograafiale – ma ilmselt tegin samast logost sadu erinevaid adaptsioone. Tavaliselt mu ajagraafik lihtsalt ei luba seda.

Lõpetuseks tooksin välja ehk ühe olulisema, mille Argentina mulle andis – mulle hakkas tohutult meeldima brändingu pool. See on minu jaoks lausa meeliülendav teema ja tahaksin selles rohkem sees olla. Kokkuvõtlikult oli Argentina kogemus tervet minu maailmavaadet avardav.

Lõpusõnad

Tahan tänada Lorenzot, Margot, Helenit ja kogu LSD ning Imagine kollektiivi, et selline mulle selline võimalus anti. Paremat seltskonda mind vastu võtmas poleks ma osanud tahta. Ma juba igatsen Argentina päikesepaistelisi ilmasid ja oma uusi lühikesi sõpru. Tundsin end Argentinas nagu kodus ja minu elu tehti äärmiselt mugavaks. Erilised tänud Elianale, kes mulle ümbruskonda tutvustas. Kui keegi mu Argentina sõpradest peaks sattuma siia maailmanurka, võtke minuga kindlasti ühendust, sest tahan teile oma külalislahkusega tasuda. Loodan Teid kõiki varsti taas näha!