|
|
|
Täna õhtul on meie valdkonna olulisim sündmus Eestis. Jagatakse kuldseid mune. See on sündmus, mis aastast aastasse on tekitanud vastakaid tundeid. Negatiivseid nendes, kes mune ei saa. Positiivseid nendes, kes saavad. Ma olen reklaamis ja meedias tegutsenud 20 aastat. Selle aja jooksul on Kuldmuna väärtus oluliselt muutunud. Mõned ütlevad sellepärast, et mune jaotatakse täna oluliselt […]
Täna õhtul on meie valdkonna olulisim sündmus Eestis. Jagatakse kuldseid mune. See on sündmus, mis aastast aastasse on tekitanud vastakaid tundeid. Negatiivseid nendes, kes mune ei saa. Positiivseid nendes, kes saavad. Ma olen reklaamis ja meedias tegutsenud 20 aastat. Selle aja jooksul on Kuldmuna väärtus oluliselt muutunud. Mõned ütlevad sellepärast, et mune jaotatakse täna oluliselt rohkem kui näiteks 10 aastat tagasi. Kui 2005 anti auhindu 13-s kategoorias, siis sel aastal 28 kategoorias (võin täpsetes arvudes veidi eksida). Kui 2003 sai esimene muna võidetud ja Eesti üks legendaarsemaid reklaamitegijaid Gert Lee mind kättpidi õnnitles, siis oli uhke tunne küll. Mind oli justkui klubisse vastu võetud. Ma tundsin sellest hetkest, et olen reklaamimees. Ma ei kujuta ette, kas täna mõni noor reklaamitegija oleks rõõmus kui mina teda kuldmuna võidu puhul õnnitlema läheks või küsiks ta oma noorelt kolleegilt hoopis: „Kle, kes see oli?“ Ma olen küll üks nendest, kes arvab, et Kuldmuna väärtus on langenud võrreldes selle ajaga kui mina reklaamis alustasin, aga ma ei arva et selles on süüdi Kuldmuna kui konkurss, vaid süüdi oleme meie, reklaamitegijad ise. Sest meie oleme täna oluliselt nõrgemad kui Eesti reklaami esimene põlvkond Marek Reinaas, Madis Laas, Urmas Villmann, Henri Jääger, Rein Iida, Rain Pikand, Urmas Lilleorg ja teised selle ajastu tegijad mehed. Aga miks me oleme nõrgemad? Sest me ei õpi ja ei arene. Me tahame juba esimesel aastal kuldset muna. Ambitsioon on hea asi, aga me tahame vormi, mitte sisu. Ehk olgu või mädamuna, aga peaasi, et kuldne. Me ei anna endale aega, sest meie kursusevennal juba on kuldmuna ja ta töötab ülilaheda kontoriga agentuuris loovjuhina. Muuseas, õlu on seal täiesti tasuta. Käis isegi suvel Cannesis teiste „meiesugustega“ nädal aega „õppimas“. Midagi ei mäleta, nii rajud peod olid seitse päeva järjest. Kus need andekad noored on 2-3 aasta pärast? Vabakutselised maailmarändurid, tulevikuta jobud. Näiteid on palju. Nimesid ei hakka välja tooma. Kes teavad, need teavad. Me ei anna endale aru, et meie tase on täpselt nii kõva kui kõvaks oleme me täna selle taseme ise ajanud. Selleks kulub vähemalt 10 aastat, et veebist, õpikutest, seminaridelt ja mujalt teoorias omandatav ja praktikas realiseeritav töö assistendi, copywriteri, projektijuhi, produtsendi, disainerina, jne. vormib noorest andekast inimesest selle, kes on võimeline agentuuri loov- või tegevjuhtima või isegi oma agentuuri looma. Ei ole vaja kiirustada. Iga asi omal ajal. 10 aastat tundub pikk aeg, aga need viljad hiljem, mida sa lõikad, on seda magusamad. Kahjuks inimene on kärsitu olend. Aga ega süüdi ole ainult noored andekad reklaamijungad, kellest enamus ei viitsi endaga tööd teha. Süüdi on ka agentuuride juhid. Me oleme ise nõrgad. Võibolla oleks tõesti nüüd viimane aeg peeglisse vaadata ja mõelda, mida me ise oleme tegemata jätnud, et Eesti reklaam on täna selline, nagu ta on? Või millisena me tahame ise näha Eesti reklaami tulevikku ja kas me oleme valmis tegema selle tuleviku nimel nüüd järgmised 10 aastat ränka tööd? Niimoodi, et unustame ära oma teised ärid ja keskendume ainult sellele ühele. Mina olen valmis 100% panustama. Ma olen ligi 12 aastat Imagines töötanud. Ligi pool aastat tagasi hakkasin ma esimest korda aru saama, milline peaks olema Imagine tulevik. Ma arvan, et ma sain küpseks, et olla nüüd mitte ainult nime poolest, vaid ka päriselt oma agentuuri juht. Noortele teenäitajaks ja kupjaks, kes nende andekuse kõrvale toob ambitsiooni ja töökuse ja selle meeletu tööga realiseerib nii kuldseteks munadeks kui hiljem kuldseteks lõvideks. Ja sõlmiks teiega Heily, Janno, Rein, Joel, Ants, Tõnu, Karin, Jana, Timo, Annika ja teised vaikiva kokkuleppe, et me oma tegemata jätmistes ei süüdista nüüd ja edaspidi Kuldmuna. Nõus? Elagu Kuldmuna 2015 auhinnavõitjad! Elagu Eesti reklaam! Margo Kütt |
